Ta jälle kewwadine illo koob Ja murred peitwad end' kui tuisk ja pöhk; Ta jälle pissarast ja päwast loob Mailma ueks taewa armoöhk. Ja ladwa, mis end' taewa pole töstnud, Ta seisab lotuss' rides nurme peal, Ja linnuk'sel, mis kaua waikne seisnud, Tal jälle hüab helle tännoheal!
Kas olgo ränk ka talwe külm ja waewad, Noor suwweöhk keik murred unnustab; Mo südda, on kui nurme rohhopösad: Noor päike nored öied öitsetab. Ja tungib ka mo öiskamisse sekka Weel süggaw ohkaminne sallaja — Eks siis ka läbbi kewwadise öhha Kord kahhoemma laulo kule sa?
