Лидия КойдулаSELTSIMEES

Kätkis jubba sull', söbber, tru seltsimehheks ma pantud,
Sinnoga käin elloteed, tahtmatta hoidja sul, waht.
Mullakarwa mul kuub ja näggo mul kortsus on; ikka
Wihkasin naero ma, nut silmis on armsam mul and.
Teeb koit silmad, kus unni weel wöitleb sees, warra sul lahti:
Jubba so peatsil, waat, ähwardes wöetud mul paik.
Panned sa ehhal weel käed — kül wässind nad — risti ja loed
Issa meie; so ees seisan ma, waikne ja pik.
Puhkades unnes mind nääd, kust ülless' sind aeab mo kuju,
Kes ma so perremees, sa sullane olgo ehk würst.
Lõikawad on minno paelad, mis kanda sul; kangemalt tihti
Sölmin so ümber ma neid, midda sa wannemaks lääd.
Talwet puistan so nore juuksede peale; ma aean
Punna palgilt ja joon läiget so silmade seest.
Pudus hütaks' mo issa, eit hädda; mind aitawad hästi,
Et, kus astume, rõõm närtsib seal, kortsu lööb kulm.
Nenda sadan ma sind, oh innime, mulda, kust tullid —
Kuida mo nimme? Sa tea: Murre, ni hüad sa mind.