Лидия КойдулаNEIU KANGA JUURES

Laened läik'sid läbi ööd,
Kuu käis waikselt taewa teed.
Neiu noor kül kalda ees
Kangast hoides kõneles:

"Walgeks, riie, walgeks saa!
"Muuda walgeks rutuga!
"Walgeks wiimaks keelmata
"Peab kõik asi minema.

"Oled walge, oled hea, —
"Seni keegi sinust pea;
"Tuul ja wesi, waata, nad
"Muutma kõik sind tötawad!

"Päik'se tuli, hele ta,
"Südant ei wõi waigista';
"Waikne kuu ööd kuulutab,
"Südamele rahu toob.

"Walgeks, riie, walgeks saa!
"Muuda walgeks rutuga!
"Walgeks wiimaks keelmata
"Peab kõik asi minema.

"Ollin uskja öieke,
"Näust neiu punane:
"Puna palg — ei kölba ta:
"Önnetust toob hoidmata!

"Peig siis tulli, peig siis läks,
"Järele jäin, ainukseks, —
"Puna palg ja söstrasilm?
"Nut neid muutis ja mailm!

"Nüüd sind hoian, linake,
"Hoian öösel truiste;
"Surnuriiet anna sa
"Tänuks mulle pea ka!

"Walgeks, riie, walgeks saa!
"Muuda walgeks rutuga!
"Walgeks wiimaks keelmata
"Peab kõik asi minema!" —

Laened läik'sid läbi ööd.
Kuu käis waikselt taewa teed:
Neiu noore pisaras
Surnuriiet niisutas.