Лидия КойдулаNAD ON MO ARMOKEST PANNUD

Nad on mo armokest pannud
Kül musta kirstusse,
Nad isse on palweid teinud
Ja laulnud laulusi.

Ja nimme seadsid, ja risti
Kus tarku sönnu peal,
Nad haua äre, ja kaeb'sid,
Ja waatsid kurjalt mo peal'.

Ja minna? Mo arm, ei tulnud
Mul sönna, laulo suust, –
Ei rohke silmapissar
Neil' näitnud kurwastust;

Mo rindus agga ristid
Sull' iggawest seisawad!
Sull' surnolaulo nut'wad
Mo süddame pissarad!