Mo issama, nad ollid matnud Sind raske, musta kattega, – Muud hawatud mapinnast tõusnud, Kui werrelilled, õitsema. Ja ahhelas sa ennast wäänsid, Ja orjaikkes ohkasid, – Ja waikseks, waiksemaks siis läksid – Siis unnesurma hingasid!
Kuussadda aastad lend'sid möda, Ei ellotähti annud sa — Kuid immelikkult kõndis, tassa Üks muistne jut weel ülle ma: Kuis enne pri so rahwas olnud, Kord Kalewide wapper kond, Ja kuida omma põhja pinnal Kord Eestirahwas pessitand.
Ja kus so pissar mahhalanged, Sealt laulud tõusid üllesse, Ja taewa linnud rääksid, pilwed, So wallust teine teisele; Ja tuuled kõnned wasto wõtsid, Neid kandsid põhja pirile, Kõrg' kiwwihonest sisse tung'sid Nad ühhe issa süddame.
Üks sõnna läbbi ilma kõllas Et õnnes hõisk'wad miljonid: "Ma tahhan, et pri minno rahwas –" Ja orjaikked langesid! Pri omma pinnalt jälle leiad Nüüd Eestirahwa pessakest Ja õitsew Eestima, sa hüad: "Au Aleksandril' iggawest!"
