Mis kaebad sa, et polle aega Meil, õisi pärjaks palmitada? Löönd kandlikeled kurwale? Kui olled mees, — rõõm mahhajägo Neil aegil! Meel meil tõdde püüdko! Silm, üllesse!
Waat, kawwalus ja kurri teggu So ümber püüdwad sitkeid paelu, Mo eesti radda, sõlmida! So poead, sedda kindlem hoidkem Weel kolko! Üht meelt põhjaks pandkem'. End' uskugem!
Ei polle aeg nüüd, ellast seada Meil käed rüppe, uinistada! Aeg ränk on, ränka tarwitab! Tru süddamed ja õiged keled, Tru kaljokindlad mehhemeled. Neid tarwis lääb!
Last emma selja takka hüa, Tal aegsast tähhendada püa, Mis se on: temma issama! So issama! Kas temma healed, Ta wallohealed, wend, sa kuled? Tal' kindlaks jä!
Tal' kindlaks jä ka surmahäddas! Ei olle kerge se, ses aegas Ta lapsiks ennast tunnista'. Kas sõrmewarral teised näitgo So peale, tuld nad süllitago — Tal' kindlaks jä!
Ei rikkust, au ta leibas tagga Sa püüdko! Prius ial jagga Sull' kullakettid! Õppind sa Pri põhja peale asset heitma Ja õigusse al leiba söma – Siis rõmusta!
