Silm, ülless' taewa pole tõuse, Kui koormab waew sind, ahhastus, Sealt tähhe paistelt jõudo nõua, Kui siin sind kiusab kaddedus. Ja leiad pissaraid weel, nutta, Oh warjul nutta, sallaja! — Mailma nähhes agga ial Hing, ärra wallo ilmuta!
Kui rummalus sind, õelus laimab, Oh püa wõtta sallaja Uut jõudo, kinnitust ja lotust Tööd ues uskus algada! Sul hingab rindus kohtomõistja, Kui õigust teggid – eksisid: Mailma ees oh ärra ial, Hing, näita kuida wõitlesid!
Ja õnnistas suur Jummal armus So kätte teggo, – leidsid sa Teist südda, kes tru armastusses Kõik tahhab kanda sinnoga:
Kui rõmopunna palgis kumab, Ön süddant aeab tuksuma: Oh kaddedat mailma ärra Siis hüa, sedda kaetsema!
Käi sirgel sammul õiget radda! Ei kunningaid – kas kähhiseb Mailm ka – tohhi sinna karta! Kuid kurri werri wärriseb! So Loja ette öse warjul Sa ommad põlwed nikkuta Ja pallu: "Sinno sõnna sündko!" Mailma – ärra roma sa!
Ja tulleb üllewelt sull', südda, Kord kõige raskem karristus, Siis täielt mu kõik mahhajägo – Kust tulleb haaw, sealt parrandus! Ja tahhaks lõhkeda ka südda: Jä wait, jä wait ja kannata! Kui sinna tead ja Issa taewas – Mailma – ärra hüa sa!
