Лидия КойдулаKEIK MUUTNUD

Kas üsna melest ärraläinud,
Se tund sul üsna unnund, mil
Mo körwas koddo punna palgil
Sa seisid körge kasse al?

Seal hüdis öpik, lilled köik'sid
Ni ellaste, kui kulaksid
Nad sinno sönnu, tähhed körgelt
Kui meie önnest ossa said!

Nüüd? Teiseks, teiseks keik on muutnud!
Sest sinno südda teiseks läks!
Ei laula lind, lil ammo närtsind,
Ja tähhede hulk alla läks.

"Mikspärrast?" pärrid sa – oh küssi
So omma süddant, armoke,
Ja kula! kula! kul ta kostab:
"Eks katta mind ka pimme ö?!" –