Лидия КойдулаKASSEPU

Kassepu, sa üksi seisad,
Seisad, lagge lehtedest,
Kassepu, sa nago unnes
Kastet sadad okste seest.

Wihma kombel mahhalangeb
Ta, kui nuttupissarad –
Kassepu, kas sa ehk mele
Noruss' päiwi tulletad? –

Tulletasid tundi mele,
Mil sa nuppu aeasid,
Mil sa lotusses ja hirmus
Kewwadet weel otasid;

Nore tule tiiw siis sinno
Illo wälja melitas,
Õiega ta õhko täites
Tänno andsid naerates.

Nago neio noruss' ehtes
Seisid mõttes, illus sa.....
Ja so lehte wahhel wõtsid
Taewa lauljad pessita';

Önnega so oksi täitsid,
Sureks said, – siis lendasid
Omma teed – siis tormid tullid:
Paljaks, pu, sind risusid!

Torm ja tuul ja wihmahogud
Norelt wõtwad kinnita':
Wannadusses waewa towad,
Raske, oh, neid kannata'!

Ja sull' mele tullid päwad.
Kus weel päike hiilgas teal, –
Kus so halja okste warjult
Kostis karjalaste heal – –

Kassepu, siis nago unnes
Kastet mahhakõiksid sa:
Et sa silmawet wist nutsid
Arwasin ma sallaja.