Külla wainul weike oja wolab, Tihhe pärnapu ta kaldal seisab: Seal ma tihti seisin sinnoga. Könneldes kül näitas ladw end' wäänwad, Konnet näitsid laened kohhisewad — Önnelaulo kuulsin kõigis ma.
Tänna jälle kuulen nende healed — Ön on läinud, pisarad on jänud! Pärn weel haljas; lilled, õitsete; Ojalaened wolawad weel rutto — Minno wallust rägiwad nad jutto Ja so wallest, kaddund armoke.
