Ta watas minno otsa, silm pallus: ütle ja! Mo südda kangelt tuksus, ei lausund sõnna ma. Siis karredaste waatsin ta otsa, kindlaste: Ta läks – ei pöörnud ümber – jäin üksi taggase!
Miks päik'se läige kaddund ni ühhekorraga? Kus lilled, lehhed jänud kõik omma illoga? Oh tassa — ma ei näe neid salla nuttu eest, Mis punna palgilt aeas ja rahho süddamest!
Nüüd unnes tihti tunnen üht nimme tungiwad Mull' suhho – pissart pitkalt mul silmist langewad, – Näin künalt kord, mis tulli seest wõttis öönista' – Wait, südda – isse tahtsid! Nüüd waikselt kannata! –
