Лидия КойдулаHALLASTA JA KANNATA

Kui näed kusgil rõhhutud
Üht südda, wallust koormatud:
Kas süüdlane, kas süta ta:
Oh hallasta ja kannata!

Waat, mäe otsas kaswawad
Ni nored, rõõmsad kassepuud:
Kül tihhedad nad, näggusad
Ja – ladwad siiski kõwwerad.

Ei tea mil, ei kuida sa.
Kuid sedda mõistad arwata,
Et tulehoog neid wintsutas
Ja nende ladwad laggestas.

Ni ello meiega just teeb.
Ta lõhhub nored süddamed,
Neid wõera te peal' känab ta,
Mil? Kuida? Sedda näe sa!

Kuid musta radda selletad.
Sa waikset hawa üksi nääd:
Ei, kelle sörm tend hawatas,
Kui paljo südda kannatas!

Rõõm ühte näggo ikka teal –
Wallo käib isse tede peal.
Kas süüdlane, kas süta ta:
Hing' hallasta ja kannata!