Лидия КойдулаEMMASÜDDA

Üks paigake siin ilmas on.
Kus warjul truus, arm ja ön;
Kõik mis ni arw siin ilma peal,
On peljopaika leidnud seal.

Kas emmasüdda tunned sa?
Ni õrn, ni kindel! Muutmatta
Ta sinno rõmust rõmo nääb,
So õnnetussest ossa saab!

Kui innimeste likuwad
Au, kitust, sõbrust tunda saad,
Kui kõik sind põlg'wad, wihkawad,
Kui usk ja arm sust langewad —

Siis emmasüdda ilmsiks lääb!
Siis weel üks paik sull' üllejääb
Kus nutta julged iggal a'al:
Tru, kindla emmarinna naal!

Mönd' kallist südda kautsin,
Mis järrel' nuttes leinasin,
Aeg andis teist mull' taggasi:
Ei emmasüddant – ialgi!