Лидия КойдулаWEEL HIILGWAD KÖRGES

Weel hiilgwad körges taewa külges
Kuldtähhed waikselt, tihhedalt, —
Ei armokest ma ennam leia,
Kes minnul läikis helledalt.

Weel kostab öpik wössandikust
Mul körwo halle laulohealt; –
Ei temma healt ma ennam kule
Mull' wastokostwad waino pealt!

Kül ülle ma, kül ülle merre
Mind kandis jalg ja laewoke,
Kül paljo näggin — unnustasin:
Ei sind, mo ainus, ialge!

Miks uskusin so selget silma?
Ta walletab, ta pettab ka!
Miks muutja süddame peal' lootsin?
Ei truust ial warjand ta!

Nüüd pöra, jalg, sa tulnud teele:
Mailm sul olgo koddopaik.
Silm, kuiwaks sa! Jä' Jummalaga
Mo orrokenne armas, waik'!